Ajalooline ülevaade

Sikana (Sikkana) taluhäärber ehk karjamõis asub Pärnu-Paide maantee ääres ning on 10-12 km
kaugusel Vändrast Pärnu poole.

Mõisamaad (342 ha) ostis 1868. aastal Jaan Tammann (1832 – 1890), kelle isa oli olnud
karjamõisa senine rentnik. Tema poeg Aleksander ühendas 1901 erinevad kinnistud üheks
suurtaluks ning 1912. aastal müüs kõik Mart Poolile.

Eesti taluhäärberite raamatus on Sikana puust häärberi sisseõnnistamise ajaks märgitud 25.
detsember 1878, kuid 1993. aasta ehitise üleandmise – vastuvõtmise aktis on ehitusaastaks
märgitud 1875. 1977. aastast pärit Sikana abimõisa inventariseerimisaktis on mõisaansamblit
kirjeldatud järgnevalt:

„Mõisaansamblit piirab loodest maantee ning kirdest looklev oja, mis varem oli Tori ja
Vändra valla piiriks. Oja kaldale on kasvanud väike puudesalu. Istutatud park on
mõisaansambli edela poolses osas, omades korrapärase teedega piiratud risküliku kuju.
Park on nagu eraldi seisev väike metsasalu, ilma teede ja ehitusteta. Pärnu-Paide
maanteelt viib mõisa sirge tee, mis läheb kogu ansambli. Edela poolt piirab teed park,
kagu poolt istutatud puuderida moodustades puiestee. Mõisaansambli keskel hargneb
tee mitmeteks kõrvalhoonete vahelisteks teedeks. Säilinud on algsed peahoone,
käsitööliste maja, tellistest elamu ja ait.“

Mõisapargi lõunapoolsesse serva oli 1977. aastaks ehitatud uus suurem elamu. Ülejäänud
kõrvalhooned olid juba ümberehitatud ning mitmest olid algsest hoonest säilinud ainult mõni
sein.

14. oktoobril 1944 anti mõisa valdused „seoses Sikana riigimõisa likvideerimisega“ Pärnujõe
sovhoosile. 1993. aasta dokumentides on peahoone tähistatud „inventeerimis nr 68“ või
„elamu 2“.

1993. aastal tagastati hoone Pärnujõe sovhoosi reformikomisjoni otsusel kolmes võrdses osas
pärijatele: Linda Maidre (1996. aastal päris Ruth Tamme), Eliise Kivi (1998. aastal päris Aado
Kivi) ja Henry-Valdur Jaanson.

Kunagise karjamõisa peahoone on maakivist alusmüüri, ärklikorruse ja keldritega 240 m2 põhja
pindalaga puithoone. Sellel on rõhtpalk seinad, linaõlivärviga viimistletud laudvooderdus
fassaadil ning eterniitkatus. Peasissekäik on esikülje edelapoolses otsas, väljaehitatud eeskoja
kaudu. Esiküljel on keskne, katuse kõrguseni ulatuv frontoon. Hoone edelapoolses otsas on
katuse räästajoone kõrguseni ulatuv lameda katusega väljaehitis (võib olla hilisem
juurdeehitus). Katuse serva piirab lauast pitsornament (puitpits). Akende kohal on
pitsornamendiga kaunistatud liistud. Otsaviiludes on kaks väikest rombikujulist akent. Uhke
klaasveranda ja mõlemad trepikojad on lammutatud.

1977. aasta akti sõnul puudusid siseviimistluses kunstilised elemendid ja detailid. Samuti
puudusid andmed mõisas ja selle ümbruskonnas leiduva mööbli ja muu inventari kohta. 1996.
aastal teostatud hindamisaktis (hindaja E.Jõgi) on märgitud siseviimistluseks papp ja tapeet,
laudlaed ja –põrandad, puidust trepid, kahekordsed aknad, lihtuksed, lihtpotist ahjud ja pliidid.